Välise koostööpartneriga koostööd alustades toimub sageli üllatav metamorfoos. Kui teenust ostma asudes on soovide ja tingimuste esitamise initsiatiiv ostja käes, siis läbirääkimiste käigus kipub see initsiatiiv mingil moel üle minema teenuspakkujale. Algsest teenuse ostja soovist kujuneb välja teenuspakkuja tingimuste loetelu, mida ja kuidas ta on nõus tegema. Möönan, et sellist muutust täielikult vältida on väga raske, aga see ei tohiks käia liiga kergekäeliselt – teenuse ostja peaks jääma endale kindlaks selles osas, mida ja millistel tingimustel tal täpselt vaja on.
Järgmine muutus koostöös toimub tihti peale lepingu sõlmimist – sageli hakkavad mõned komponendid teenuses “varjusurma” vajuma – neid kas ei tehta üldse või tehakse väiksemas mahus kui kokku lepitud. Teenuspakkuja poolt vaadates on see isegi arusaadav, sest tema püüdlused on suunatud oma tegevuse optimeerimisele ja kui mõnda asja otseselt igapäevaselt ei nõuta, võib see hakata ununema. Teenuse ostja aga ei tohiks oma soovidest loobuda ja peaks olema järjekindel nii teenust kokku leppides kui ka seda “tarbides”. Teenuspakkuja ju vabatahtlikult väiksemat arvet ei esita – isegi kui mõned asjad on tegemata.
Viimastel aastatel on minu tööalases tegevuses üha enam tulnud ette olukordi, kus pean teenuspakkujate tähelepanu juhtima sellele, et nad osutaksid algselt kokku lepitud teenust vajalikus mahus. Et kõik, mis on kokku lepitud, saaks ka tehtud – kõik vajalikud administreerimistegevused, aruanded, raportid, kokkuvõtted, analüüsid, nõustamised jms