Kuuleme tihti mõisteid “küberturve” ja “infoturve” ning paljudel tekib küsimus – kas need on samaväärsed mõisted või siiski mitte ?
Lihtne vastus on, et ei, need ei ole samaväärsed mõisted.
Küberturve tähendab nö digitaalseid tegevusi – tulemüüri või muude võrguseadmete seadistusi, samuti tarkvara- või andmebaasiplatvormide seadistusi eesmärgiga mitte lubada sanktsioneerimata ligipääsu ja tegevusi.
Infoturve tähendab lisaks küberturbele ka organisatsioonilisi meetmeid, reegleid jms tagamaks asutuse kui terviku igapäevane tegevus. Infoturve hõlmab lisaks digitaalsetele andmekandjatele ka füüsilisi andmekandjaid. Ehkki tänapäeval liigub info järjest enam digitaalsel kujul, ei ole füüsilistest andmekandjatest siiski päriselt loobutud. On valdkondi, kus mingil põhjusel luuakse osad dokumendid endiselt paberkandjatel (näiteks teatud notariaalsed lepingud või riigipiiri ületamisel vajalikud volikirjad jms). Kindlasti ei pääse me füüsilistest andmekandjatest lähiajal arhiividest ja arhiivindusest rääkides. Aga sealgi on dokumente, mis omavad käesoleval hetkel lisaks ajaloolisele väärtusele ka juriidilist jõudu.
Ehk siis on mitmeid põhjuseid, miks tuleb lisaks küberturvalisusele mõelda ka füüsilisele turvalisusele – kas siis füüsiliste andmekandjate säilmiseks või asutuse ruumide turvalisuse tagamiseks.
Enamasti hoomavad asutuste ja ettevõtete juhid küllaltki hästi küberturbe vajadust (kaitsta oma andmesidevõrke, infosüsteeme jms). Keerukam on lugu infoturbega, sest ka asutuse või ettevõtte tööruumidesse sissepääs peab olema võimalik ainult selleks määratud isikutele, rääkimata ligipääsudest tundlikematesse ruumidesse (arhiivid, serveriruumid, kütte- või ventilatsioonisõlmed jms). Füüsilist turve kiputakse tänapäevaste digiohtude taustal veidi alahindama, aga see vajadus pole kuhugi kadunud.